1987. aastal toimus Hamburgis päikeseenergia maailmakongress. Tolleaegsete ekspertide sõnum oli järgmine: pärast enam kui 100 aastat kestnud uurimistööd oli selge, et päikeseenergia on puhas alternatiiv tavapärasele energiatootmisele ja seda saab kasutada palju suuremas mahus, kui tollal arvati. See oli esimene säde ja põhjus, miks Thomas Rudolph asus pärast õpingute lõpetamist 1988. aastal tööle Hamburgis asuva inseneribüroos väikeses päikeseenergia töökojas.
Rudolph töötas seal kaheksa aastat, müües algselt oma Gärtnerstraßel asuvas poes mitmesuguseid, enamasti omatehtud tooteid, päikesepatareidega. Kaugetelt maadelt pärit meremehed tulid ja ostsid oma palga eest väikeseid päikesemooduleid oma peredele kohtades, kus elekter puudus. Kuuldus poest levis kiiresti mitte ainult meremeeste, vaid ka aiapidajate, meremeeste ja matkaautode omanike seas.
1996. aastal uskus Thomas Rudolph, et rohkem inimesi peaks päikeseenergia tehnoloogiast kasu saama ja et otsemüük lõpptarbijatele pole parim lähenemisviis. Tema idee oli, et päikeseenergia tehnoloogiat tuleks pakkuda seal, kus inimesed tavaliselt ostavad matkaautode või purjekate lisatarvikuid. Väikese inseneribüroo tegevdirektor eelistas aga jääda oma põhitegevuse juurde ja lasta Rudolphil pärast kaheksa-aastast koolitust edasi liikuda.
1996. aastal, kõigest 32-aastaselt, asutas Thomas Rudolph koos oma sõbra ja kolleegi Hans Jacobsiga ettevõtte SOLARA. Olles äsja isaks saanud ja ajendatuna ideest luua maailma lastele elamisväärne tulevik keskkonnasõbraliku ja ammendamatu päikeseenergia abil, oli tema motivatsioon tohutu. „Kui mu lapsed on suured, peaksid päikesepaneelid purjekatel, matkaautodel ja isegi majadel olema tavalised,“ oli tema nägemus juba toona.

Hans Jacobs (vasakul) ja Thomas Rudolph 1996. aastal Hamburgis Eimsbüttelis asuva SOLARA kaupluse ees koos kontori ja laoruumidega.
Tänu Hamburgis (HEI) toimunud ettevõtlusalgatusele, vastavatele valitsuse laenudele ja garantiidele ning Deutsche Banki toetusele, kes samuti uskus päikeseenergia tulevikku, käivitati uus ettevõte vaatamata kahe asutaja väga tagasihoidlikule omakapitalile. SOLARA sündis ja selle loomisel oli juba esimene töötaja, Frank Heise, diplomeeritud insener, kellest sai hiljem 2014. aastal SOLARA tegevjuht Hamburgis.
Pärast esialgseid katseid äri Thomas Rudolphi garaažist ja elutoast juhtida sai selgeks, et Hamburgis on vaja korralikku kontorit koos lao ja nagu ikka väikese poega. Hamburgi Eimsbütteli linnaosas leiti kiiresti sobiv asukoht. Vaevalt olid nad sisse kolinud, kui palkasid oma teise töötaja, Bozena Frejlichi. Ta on tänaseni tellimuste töötlemise süda ja hing ning on tuntud kõigile klientidele kogu maailmas.
Algselt keskendusid asutajad peaaegu eranditult Saksamaa paadi- ja haagissuvilaturule. Nende enda näitusestendid kõigil asjakohastel messidel ja intensiivne kontakt potentsiaalsete edasimüüjatega viisid kiiresti kavandatud eduni. „Me saime päikeseenergiat ümbritsevast skeptitsismi ja teadlikkuse puudumisest selle oluliste eeliste osas üle, rõhutades eeliseid, mitte tehnoloogiat,“ ütleb Thomas Rudolph. Tähelepanu keskmes ei olnud vatid, voltid ja amprid, vaid pigem teave selle kohta, milliseid elektriseadmeid saab päikeseenergiaga toita ja kui kaua. Sündis päikesepaneeli keskmise päevase saagikuse (Wh/d) lihtne esitus. See tegi tarbijate elektrienergiavajaduse ja päikeseenergia saagikuse seostamise lihtsaks. Jaemüüjad said kiiresti kindlaks teha kliendi vajadused ja seejärel soovitada sobivat päikesepaneeli. See oli müügi läbimurre. Truuks motole „Tee see lihtsaks“. Tänapäeval öeldaks ilmselt „ühenda ja kasuta“.

1997: Esimene SOLARA M-seeria purjepaatidele ja navigatsioonivahenditele
Õiged tooted olid muidugi üliolulised. Isegi kui edasimüüja suutis demonstreerida SOLARA päikesesüsteemi eeliseid purjepaatidele või matkaautodele, oli kõige olulisem sõnum see, et päikesemoodul sobib. Näiteks pidi SOLARA spetsialiseerunud edasimüüja korduvalt skeptilistele klientidele tõestama, et merevesi või rahe ei kujuta endast päikesemoodulite jaoks probleemi.
Juba tol ajal olid SOLARAL oma arendusideed, spetsiifilised nõuded ja kõrgeimad kvaliteedistandardid, mida ta tootjatelt nõudis. See on kindlasti oluline osa ettevõtte nüüdseks kahekümneaastasest edust. Lõppude lõpuks vahetavad matkaautode omanikud ja purjetajad oma kogemusi ja soovitavad üksteisele häid tooteid.
Vaid aasta pärast asutamist otsustas juhtkond siseneda rahvusvahelisele turule, peamiselt Euroopas. Kogu teave ja kasutusjuhendid tuli nüüd tõlkida inglise keelde. Uuteks väljakutseteks said ingliskeelsed müügikohtumised, rahvusvahelised ärireisid ja messid. Frank Heise: „Tollal, ilma eurota, oli vaja passe ja ekspordiprotseduurid hõlmasid ulatuslikku töötlemist, mõnikord isegi tollimakse. Tänapäeval on see ühtse Euroopa turu tingimustes vaevalt ette kujutatav.“

1999: SOLARA töötajad (nt alumine rida, neljas vasakult: Bozena Frejlich; tagumine rida, neljas vasakult: Frank Heise) ja omanikud (vasakul: Thomas Rudolph; tagumine rida, viies vasakult: Hans Jacobs) ettevõtte väljasõidul Prantsusmaal asuvasse tootmisüksusesse.
Ruumid muutusid kiiresti liiga kitsaks ja 1999. aastaks kolis ettevõte juba uuesti, seekord Hamburgi Altonasse. Selleks ajaks töötas SOLARAs üle 12 inimese ja selle käive oli tõusnud mitme miljoni Saksa margani.
SOLARA päikesemoodulite erinevate rakenduste kõrged nõudmised ja üha spetsialiseeruvamad spetsifikatsioonid tingisid vajaduse luua oma tootmine. Tarnijate ja juba mitmeaastase kogemusega Wismari füüsiku Ralf Henningsi toel alustas SOLARA päikeseenergia tehas tootmist 2001. aastal.

2001: Thomas Rudolph (vasakul) ja Ralf Hennigs, SOLARA Sonnenstromfabriki tegevdirektorid, kontrollivad päikesepatareid ja ühendusi enne lamineerimist.
Sellest ajast alates edenes arendus hüppeliselt. Ettevõte ületas kiiresti kümnete miljonite müüdud ühikute piiri ja SOLARA-st sai üks esimesi suuri tegijaid Euroopas. 1999. aastal käivitatud föderaalvalitsuse rahastamisalgatusega "100 000 katuse programm" hakati tootma ka päikesemooduleid võrku ühendatud süsteemidele. 2004. aastal nimetas üks erialaajakiri SOLARA mitte ainult aasta parimaks kaubamärgiks, vaid tarnis ka päikesemooduleid tolleaegsele maailma suurimale katusele paigaldatavale päikesepaneelide paigaldisele, mis ehitati BMW jaoks Dingolfingisse Baierimaal.
Tootmist laiendati pidevalt ja see kulmineerus 2008. aastal spetsiaalses 20 000 ruutmeetri suuruses hoones, mille võimsus on mitu sada megavatti ja kus töötab üle 200 töötaja Wismaris Mecklenburg-Vorpommerni rannikul.
Selle kiire kasvu haldamiseks ühendas SOLARA 2006. aastal jõud teiste ettevõtetega ja ühines börsil noteeritud CentroSolar Group AG-ga, moodustades CentroSolar AG. Arvestades kiiresti kasvavat nõudlust ja rahaliselt tugevaid konkurente, oli see tol ajal kindlasti tark otsus, mis võimaldas ettevõttel jätkata tegevust ja laiendada oma tootmise ja hulgimüügi ärimudelit konkurentsivõimelisel viisil.
Nagu paljud ettevõtted, sattus Centrosolar 2013. aastal Saksamaal elektrivõrku ühendatud päikeseenergia tööstuse langusspiraali. Vastuseks sellele eraldus SOLARA Centrosolar Groupist. Oma võrguväliste rakendustega, nagu purjekad ja matkaautod, aga nüüd ka ebatavalised elektrifitseerimisprojektid Aafrikas, ekspeditsioonid ja palju muud, on SOLARA jätkuvalt väga edukas. Täielikult uuendatud tooteportfelliga on ettevõte naasnud oma peakorterisse Hamburgis Altonas. Kolme kogenud ja kirgliku päikeseenergiainseneri, Frank Heise, Mirko Heldi ja Walter Grauerholzi, juhtivpartneritena, on SOLARA tulevikuks hästi positsioneeritud.

Frank Heise
SOLARA päikesemoodulid pärinevad endiselt Wismari päikeseenergia tehasest. Tehasel on nüüdseks üle 15 aasta kogemust.
Frank Heise: „Innovatsioon, kvaliteet ja vastupidavus on meile jätkuvalt olulised ning 25 aasta möödudes tean, kuidas seda saavutada. SOLARA standardpraktika on olnud enam kui 20-aastane garantii alates selle asutamisest.“
SOLARA on ettevõte, millel on selles alles noores tööstusharus ajalugu ning mida iseloomustab järjepidevus vaatamata varasematele turbulentsidele.
SOLARA asutaja Thomas Rudolphi 25 aasta tagune visioon – „Kui mu lapsed on suured, peaksid päikesepaneelid purjekatel, matkaautodel ja isegi majadel olema tavalised“ – on, nagu me täna teame, mitte ainult teoks saanud, vaid ka ületatud. Ainuüksi Saksamaal on katustel üle miljoni päikesepaneeli ja kogu maailmas on neid veelgi rohkem. Päikesepaneelide operaatorid saavad nüüd Saksamaal toota kilovatt-tunni vähem kui 10 sendi eest. See on palju odavam kui umbes 30 senti, mida kliendid tänapäeval energiaettevõtetele sageli maksavad.